Olin parasjagu tagasiteel õhtuselt jalutuskäigult, kui meeletut koera klähvimist kuulsin. Haukumisest oli aru saada, et koer on väga ärritunud. Mõtisklesin endamisi, et ju mõni jalutuskäigul olev koer ärritab aias olevat koera, aga kuidagi imelikult kaua kestis see aiast möödaminek… Metsast väljudes nägin, et hoopis kaks väikest last lõbustasid end koera narrimisega- kilgates, edasi tagasi karates ja vahepeal lausa koera peale röökides. Veidi eemal seisis ka nende isa. Olin täiesti hämmingus vaatepildist. Hetk hiljem kutsus isa lapsed endaga kaasa ning nad jätkasid jalutuskäiku. Perekonnale järgi jõudes, küsisin viisakalt isalt, miks ta lubab oma lastel koeri narrida, kuid vastuseks sain vaid: “Ma just läksingi neid ära kutsuma sealt”. Mis vabandus see selline on? Isa ei keelanud lapsi kordagi ega seletanud neile isegi mitte paari sõnaga, mis sellise käitumise tagajärg võib olla. Kui koer oleks aiast välja saanud ning lapsi hammustanud, siis oleks ta suure tõenäosusega koos omanikuga avalikult “risti löödud”. Vaevalt meedia kajastaks seda aspekti, et lapsed ise koera marru ajasid (võib-olla isegi mitte esimest korda- kui nad sealkandis elavad ning jalutavad). Lapsed ja loomad ei vastuta oma käitumise eest, küll aga täiskasvanud. Tavaline on see, et lapsevanemad keelavad oma lastel võõraste inimestega kaasa minemast, kuid sellest, et võõrale koerale ilma loata pai ei tehta ning koeri ei narrita, unustatakse tihtipeale rääkida. Kui tõenäoline on see, et võõras inimene lapse oma autosse kutsub, selle kõrval, kui tihti laps tänaval koeri kohtab? Ka kõige sotsiaalsemal ning sõbralikumal koeral on oma taluvuspiir. Kui koerad peavad olema nii hästi kasvatatud, et lapsevanemad ei peaks oma lapsi koerte eest kaitsma, siis lapsed peavad ka nii hästi kasvatatud olema, et koeraomanikud ei peaks oma koeri laste eest kaitsma!