„Ma ei pea sinuga suhtlema!“- kuidas jalutada koera vol 2

Sellest on juba jupp aega möödas, kui kirjutasin teemal, kuidas on mõistlik, viisakas ja turvaline koertega siin ilmaruumis jalutada. Kes soovib, saab lugeda siit. Kuna tundub, et „koroonaajastu“ on kõvasti uusi neljajalgseid meie linnaruumi lisanud, on teema taas väga aktuaalseks muutunud. Ka minul on aina rohkem kokkupuuteid igasuguste koerajalutajatega. Enamus neist õnneks neutraalsed, aga on ka ebameeldivaid kogemusi. Millegipärast on paljudel inimestel kusagilt tekkinud arusaam, et kui neil on koer rihma otsas, siis kõik teised koeraomanikud on kohustatud nendega automaatselt suhtlema või kuidagi suhestuma. Ma tõesti ei kujuta ette, kust selline arvamus inimestel on kujunenud. Kõik jalgratturid ju ei suhtle omavahel või kõik lastega inimesed, kõik patsiga inimesed või rohelise mütsiga jne jne. Samamoodi ei ole koeraga jalutaja kohustatud suhtlema teise inimesega, kellel on koer. See on iga inimese vaba valik, kellega ja kus ta suhtleb. Paljud koerad on teiste koerte suhtes reaktiivsed. Neil võivad olla negatiivsed kogemused varasematest kokkupuudetest koertega, võib-olla on neid tõsiselt rünnatut ja puretud või on nad sotsialiseerimata jäänud kutsikana või varjupaigast võetud ning traumeeritud. Mida iganes. See ei olegi oluline. Keegi ei pea põhjendama, miks ta ei soovi suhelda sinu ja su koeraga. Ta lihtsalt ei pea seda tegema. See on tema vaba valik ja väga vale on eeldada, et ta soovib seda ainult selle pärast, et tal on ka koer. Kui sa väga soovid suhelda, siis palun tee oma suu lahti ja küsi, kas teine inimene on sellega päri. Tihtipeale aga kahjuks lihtsalt lastakse oma koer teiste koerte juurde ilma igasuguse jututa. Ja kui siis julged öelda, et palun võtke ära ja miks te ei küsi enne, saad sõimu osaliseks, et tema koer on ju sõralik ja tahab ainult mängida vmt. Vabandust, aga see tõesti ei ole minu asi, mida sinu koer ja sina soovite. Minu jaoks on oluline see, mida mina soovin ja mis on minu koerte jaoks parim. Kui minu koera on korduvalt need kõige toredamad ja sõbralikumad koerad (nagu kuldne retriiver näiteks) rünnanud ning ma harjutan kuid teda taas tolereerima teisi koeri ja käituma neutraalselt, siis on viimane asi, mis ma soovin, sinu suur sõbralik koer, meie poole jooksmas. Mina ei tea koerale peale vaadates automaatselt, milline ta on või ei ole ja mu koer ka mitte. Ei peagi teadma ning juba see, et su koer meie poole jookseb, tekitab minu koeras hirmu ning rünnakuvalmidust. Tihti ei saa ka usaldada koeraomanike juttu, kes väidavad, et nende koer on sõbralik. Korduvalt on olnud selliseid kogemusi, kus mina kui koerte koolitaja, näen hoopis midagi muud selle „sõbraliku“ koera kehakeeles ning hoian hinge kinni üritades kiiresti vehkat teha, enne kui asi käest ära läheb.

Siis on veel need „toredad“ inimesed, kes sind passivad. Lihtsalt ilma sõnagi lausumata seisavad ja vaatavad mida oma koertega teed. Kui keegi lasteaia värava taga niimoodi passiks, kutsutaks talle politsei või kui keegi ilma koerata mõnda teist inimest taoliselt jälgiks, peetaks teda jälitajaks või perverdiks, aga võtad koera näppu ja voila! Kohe on ok teisi koeraga inimesi passida. Inimesed, tulge mõistusele. See ikka ei ole tegelikult normaalne. Kui tahad suhelda, siis suhtle. Kui ei taha, siis jaluta oma koera, aga ära passi teisi inimesi. See on väga rumal komme, mida oma koerale õpetada, et ta teist koera nähes pikali viskab ja passima hakkab. Lisaks sellele, et see ärritab teist koera ja muudab teist mööda minemise keerulisemaks, teed sa ka karuteene iseendale. Selline käitumine ainut süveneb ja lõpuks see koer muud ei tee, kui lamab sul jalutuskäigu ajal ning kui kiire on, pead oma koera lihtsalt jõuga järgi lohistama.

Palun, inimesed, olge teiste suhtes austavamad! Kui te tõesti tahate suhelda teise koeraomanikuga, siis küsige viisakalt, kas ta soovib seda ja kui ei soovi, siis see on tema õigus keelduda ja selle pärast ei saa teda hukka mõista.

Pilt: https://www.alamy.com/

Rubriigid: Uudised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.